TTA operatsioon

21.04.2016: tehti Archiel TTA operatsioon paremal põlvel. Kuna ta oli juba narkoosis, siis 

• sai kohe ka kastratsioon ära tehtud. Üks kannatamine!
• lasin küünarliigesed, puusad ja loomulikult ka teise põlve ära pildistada, et teada saada, mis mind edaspidi ootab.

Röntgenitest selgus, et poisil on kerge küünarliigeste düsplaasia, puusad ka veidi lõdvemad kui vaja (õnneks selle tõu lihasmass kompenseerib selle puuduse) ja teist põlve ootab tulevikus samuti op. Nojah... mis seal siis ikka. Kes kannatab, see kaua elab ja meil on plaanis Archiega veel kaua elada. Kuigi jah, eks see elu hakkab tulevikus arvatavasti siis rahakoti peale.

Op toimus u kell 12.30 ja möödus hästi, põlve lisati 9 mm implantaat. Teadmiseks siis, et igal koeral mõõdetakse eraldi luud ära, et õiged nurgad liigeses paika saada. Ei ole nii, et one-size-fits-all. 

Ahjaa, hinnast ka. Kokku läks kõik 1400 euro kanti maksma. Oleks saanud teha ka poole odavama protseduuri, kuid selle puhul võivad kunstsidemed suurema ja aktiivsema koera puhul ajaga välja venida ja siis peaks taas neid pingutama hakkama... Ehk peab äsja tehtud robocopi-jalg ikka kaua vastu!

Kliinikus ärkamas, uni on alles magus

Veidi peale kolme läksin kliinikusse ja koju saime u nelja paiku. Poisil oli veel väga vedel olek, kuna tehti ka epiduraal ja seetõttu ei koopereerunud tagajalad veel ajuga. Kuid hilisõhtuks oli juba enam-vähem ja sai omal jalal käidud.

Kodus mässisin ta paksude tekkide alla, kuna narkoos jahutab keha maha. Tassisin ta vahepeal pissile ka. Kuna isu näis tal olevat, siis sai süüa ja keeras veidiks magama. KUID SIIS.... algas undamine.. narkoos see olla ei saanud, samuti oli pissil käidud ja kõht täis söödud. Konsulteerisin targematega, kes käskisid uuesti pissile viia ja veel süüa anda. Ja nii oligi ning vaikus saabus.
Öö veetsin poisiga koos elutoas magades. No ega magada ei lastud küll. Vingumist ega muud häda ei olnud, kuid iga tunni tagant käidi kontrollimas, kas ma ikka olemas olen (nii on alati, kui temaga samas ruumis magada olen proovinud). Samas on see positiivne, sest mida rutem koer jalga kasutama hakkab, seda parem. Muidugi mõistlikkuse piires.

22.04.2016: esimene opijärgne päev. Mina ja poiss mõlemad suht magamata, kuid elu tahab ju elamist. Öösel oli veri kinni jäänud, kuid siis ta ringutas end hommikul täiesti sirgeks pulgaks ning selle tagajärel hakkas haavast sekreeti valguma. 

Vaikselt toetub opitud jalale ja õues pissis isegi kükitades juba (tassin ta õue pissile, kuna koer ei tohi treppidest käia. Erinevatel andmetel isegi kuni 8 nädalat! Meil aga muudmoodi õue ei saa, kui ainult trepist). Kuna ta elutoas lahtiselt liigub, siis vahepeal läks ka tormamiseks, kui koridoris kedagi kahtlast kahtlustas.

Päeva jooksul sai 4 korda jääkotti haaval/ümbrusel hoitud, kuid sellegipoolest sekreeti muudkui immitses. Teipisin paberteibiga marlilapi talle sinna peale, et kogu elamist ära ei määriks. Lappi vahetasin päeva jooksul oma 3-4 korda, mida tundus liiiiiga palju juba. Konsulteerisin taaskord targematega ja soovitati igaks juhuks järgmisel päeval kontrolli tulla. 

Midagi on jamasti. Kontrolli!

Õhtul piirasin elutoas koera liikumise minimaalseks, kuid kui abikaasa öösel koju tuli, oli koeral vaja massiga ikka tugitoolidest läbi pressida. Seega puuri minek. Kraega tal seal veidi ebamugavam on, kuid ehk magab see 5-6 tundi ikka puuris kenasti ära.
Ahjaa, päeva jooksul magas väga vähe, max 30 minutit korraga. Uus olukord oli ikka nii ebamugav.

23.04.2016: teine opijärgne päev. Mina puhanud, koer veidi puhanud. Hommikul puhas marli haavale, jääkott ka ning arstile. Tuli välja, et see on siiski haavavedelik, et ei ole puhas veri. Haavalt tõmmati peale oppi pandud plaaster ära, haav õnneks ikka ühes tükis ja midagi rebenenud ei ole. Arvatavasti on oma ringutamiste ja ringi tormamistega veidi seespoolsele koele liiga teinud. Kuna poiss polnud siiani veel kakanud, siis sai ka vaseliiniõli. Kojusõit. u 20 minutit. Kodus krae ära, traksid selga ja pisikesele jalutuskäigule (u 10 m majast) ning nagu imeväel saadi hädast lahti. Jeee! Üks mure jälle koeral vähem. Ahjaa, söögiks annan rohkem konservi, kuna liikumist vähe, siis tõmbab ka seedimise aeglaseks ja krõbinad oleks liiga kuiv materjal. Vee lisan ka kohe söögikaussi, sest poiss ei vaevu muidu väga jooma. Vesi on aga teatavasti kõige allikas, ka paranemistel kaasaaitaja. 

Päeval tatsas ringi, nagu polekski põlvega midagi tehtud. Kui saaks, siis jookseks õues ringi ja käiks treppidest. Jama on see, et paar korda ka hüppas pliidi ja ukse najale püsti (ta avab meil ise uksed lingist mõlemat pidi), see on aga suur EI EI EI! Samuti ei suuda ta rahu säilitada, kui keegi elutuppa siseneb. Isegi kui ma vaid 5 min ära käin ja tagasi tulen, siis on selline happy puppy, et hoia ja keela.

Uni on vahest ikka magus ka!

Päeval magas õnneks päris palju. Lappe vahetasin ka ikka mitu korda ja endiselt jääkott. Veresegust sekreeti muudkui tuleb ja tuleb, seda jätkub nii marlisse kui ka elamisse. Vesi ja seep olemas, seega pole hullu. Soovituslik oleks vaibad maast ära korjata ja pesa mingite kaltsude/riietega katta, mis võivad mustaks minna. 

Peale õhtusööki kergendas veel keha ja keris magama ära. Aeg-ajalt ikka kontrollib, kas ma elutoas või köögis olemas olen. Ööseks taaskord puuri, et igasugust jama ei korraldaks ja mööblit ümber ei paigutaks!

Taastusraviks seni siis 4 korda päevas jääkott ja väikesed jalutamised iseseisvalt toas ning õues rihma otsas (kohe minu kõrval, mitte pika rihma otsas!). Kuna ta istub, lamab, ringutab ja on pesas vahepeal krussis ka, siis on jalg sellega saanud veidi venitusi kui ka painutusi. Jalga kasutab peaaegu täiel määral juba. Tänasel väljaspool-koduõue-jalutusel tõstis ka posti najale kenasti jalga. Marlilappe vahetades olen kergelt ka haava ümbrust silitanud ja mudinud, kuid kõvemini veel katsuda ei lase. Ehk homme saab paremini mudima ja ka PROMi tegema hakata. Kuna teistel jäsemetel on opitud jala mittekasutamise tõttu suurem koormus, siis tahavad ka need kindlasti tähelepanu saada!