42. - 52. päev peale operatsiooni

Nädala jagu oli elu taas ilus ja siis 1. juunil lõi aias rahulikus tempos jalutades koeral äkki jala korraks alt ära. Kohe nii hullusti, et hakkas jalga üleval hoidma ja järgi vedama. Koer tuppa ja rahurežiimile ning peale paaritunnist uinakut oli jalg juba veidi parem. Mul oli kohe muidugi paanikaosakond, et mis nüüd lahti, et kas midagi on katki vms. Kuid õnneks rahustati maha, et tagasilöögid normaalsed ja luude kokkukasvamine võtab u 2 kuud aega jne. Seega läksin ostsin nädalaks valuvaigistid jällegist. Vaigistit sai kaks päeva, sest siis oli näha, et jalg suhteliselt ok jälle ja pole mõtet tablette sisse sööta. Kuid hoidsin teda rahurežiimil ehk siis jätsin harjutused ja pikemad jalutamised igaks juhuks ära. Parem karta, kui kahetseda. Arstile jõudsime 9. juunil. Dr. Lasn vaatas ja katsus koera üle ja tunnistas igati kõlbulikuks. 

Nüüd alustasime harjutustega jälle vaikselt otsast peale ja teeme neid taaskord vastavalt koera enesetundele:

1) Jalutamine korraga u 20 minutit 2-3 x päevas

2) Tõketest üle astumine või pikas rohus käimine

3) Slaalom (kaheksate asemel)

4) Istu-püsti

5) Tasakaalupadjal harjutused

6) Äärekivil üles-alla käimine

Lõppu üks laisa koera mäng ;)

36. - 41. päev peale operatsiooni

Nagu arvata oli, siis valuvaigisti on imerohi. Nii kui valuvaigisti ära jäi, tuli kerge longe ja jala hoidmine tagasi. Koer ise end sellest segada ei lase, kuid mul endal on veidi paha tunne, kui koer piinleb :(

No igatahes... harjutustega olen vaikselt jätkanud vastavalt koera enesetundele ehk siis kuidas ta mulle parasjagu näib. Hommikul on jalg värske ja puhanud, seega siis jalutused ning vahelduva eduga üleastumised, kaheksad, tasakaalupadi. Päeval pole jalutama läinud, kuna meeletult palav on, õhtul olen vastavalt tema enesetundele kas läinud või mitte.
Ujuma pole ikka veel saanud minna, sest Archie keeldub vabatahtlikult vette minemast. Eelmises postituses keeldus Pärnu jõkke minemast, seega käisime siis Seljametsa karjääri proovimas. Archie läks põlvini vette ja oligi kõik, mine ise kui tahad. Mina tahtsin ja käisingi ära, koer aga mitte. Mis seal ikka.

Õnneks elame merele lähedal, seega võtsin siis ikkagi mere tee ette. Jalutades ei saa minna, sest muidu oleks koormus (10 min kiiremat tempot mereni, vees olemine ja 10 min tagasi) kokku liiga suur. Seega koer autosse ja minekut. Harju tänava juurest, kus on ametlik koerte suplusala, autoga sisse ei saanud, seega suundusin siis oma randa. Vette tririsin koera suht vägisi, ta oleks parema meelega kaldal teisi koeri nuusutanud. Kuid esimesel korral saime 6-7 minutit maksimaalselt rinnuni vees temaga paralleelselt kaldaäärega jalutatud. Ja ka teisel päeval saime tehtud. Kuid...

Täna pärastlõunal läks asi jalaga hullemaks. Õues pissil käies lõi tal korraks jala imelikult alt ära ja ta hakkas kõvasti lonkama ja jalga veidi nagu ka lohistama. Pärast väikest tubast uinakut longe õnneks vähenes, kuid lonkab siiski endisest rohkem. Kui homme asi normaliseerunud ei ole, siis peab ikka arstiga kontakteeruma. 

Ja see palavus... Milleks vedeleda oma tumedama karvaga varjus, kui võib palavuses ja lauspäikese käes piinelda...

 Vahepeal sai õnneks laua alla varju ka ikka mindud ;)