6.-9. päev peale operatsiooni

Koma

Tänaseks on turse kannalt põhimõtteliselt kadunud ja haige jalg hakkab teise jala mõõte võtma. Jalg liigub täies ulatuses nii sirgu kui ka kõveraks. Archie lamab, istub, lösutab ja on "koma" täitsa vabalt juba. Lamades on siiski lemmikasendiks haige jalg taha sirgu lükata. Eks nii on mugavam.

Ringi kõnnib samuti vabalt, toetub ikka väga suures osas juba opitud jalale (mitte küll 100%). Päeva jooksul saab ta oma 5-10 minutilisi kõndimisi vähemalt 4-5 korral, kui mitte rohkemgi: kas siis aias kõnnime edasi-tagasi ja ringiratast või kõnnib ta toas minu ja elutoa ukse vahet, et maja peale kondama ja õue saada. Kui aus olla, siis see tema toas edasi-tagasi kõndimine (ja sealjuures vingumine, et millal sa juba tuled) ajab vahepeal juba närvi :D Seega mõni päev on ta rohkem puuris. Üleeile oli ta vabatahtlikult terve päeva pesas ja magas päeva maha (v.a. pissi- ja söögipausid).

Toas üritab ka ikka aeg-ajalt oma "kujuteldavate sõpradega" mängida ning õues lühikese rihma otsas olles tahab spurtima hakata. Ja tihti ka peale häda nr 2 tegemist kaabitakse muru-muld peale ja pannakse spurtides minema. Õnneks jääb spurt lühikeseks, kuna mina olen ju teises rihma otsas.

Täna hommikul jäi mul elutoa uks lukustamata ja Archie tegi selle ise lahti ning tormas tulistjalu trepist alla välisukse poole :/ No õnneks oli trepist alla ja mitte üles, ütlen ma selle peale! Suurem koormus alla minnes on esialgadel ja tagumised on alla tormamisel suhtkoht lihtsalt õhus. Kuid pissihäda tal nüüd nii suur küll ei olnud, et niimoodi tormama oleks pidanud. Eks see ikka see kevad ole, mis õue kutsub ja millest ta kahjuks täiel rinnal veel osa võtta ei saa. 

Mitte ühtegi ust ei tohi jätta kahe silma vahele ja koer peab ka kogu aeg silma all olema, et jama ei korraldaks! Sest kuidas sa teed koerale selgeks, et "kuule, sul on 1400 EUR jala sees ja kui sa selle ära rikud, siis parandamise ruumi seal enam ei ole ja oled eluks ajaks sant", eksole! Jah, selle TTA-versiooni puhul on see miinuseks, et kui midagi jamast läheb, siis ongi kööga.

Antibiootikume (Synulox) sai ta 5 päeva ja valuvaigisti/põletikuvastane rohi (Previcox) on kokku 14 päeva peal. Haavast tuleb veel lümfi ja koht, kus õmblused on veidi harvemad, on natuke veel punnis. Kuid muidu on suht tip-top juba (võrreldes sellega, mis enne oli). Haava ülemine osa on natuke roosakas, kuid eks see osa saab kõige rohkem vastu kõhtu hõõrumist ja ära aetud karvad ka vaikselt kasvavad ja torgivad. Jääd rohkem peale pole pannud, kuid igapäevaselt mudin paar korda ikka vaikselt läbi.

Haav 30.04.2016

3.-5. päev peale operatsiooni

24.04.2016 kolmas opijärgne päev. Täna tuleb haavast juba palju vähem vedelikku ja seega marlit peale ei pane. Vahepeal (eriti peale suuremat liikumist või ringutamist) iman ainult salvrätiga puhtamaks. Haav ise näeb välja selline nagu pildil, seega suhteliselt ilus juba.

Jalale toetub väga hästi, kuid õmbluse niidid näivad segavat/torkivat ja seega teeb vahepeal imelikke liigutusi jalaga.

Kuna ta on meil saabumisest alates hüpikkoer olnud ja pidevalt kahel jalal (õnneks seda on kuue kuuga, mis ta meie juures olnud on, siiski vähemaks jäänud), siis kipub ka nüüd ikka kahele jalale üles tõusma (et uksi avada jne). Ja seda mitmed korrad päeva jooksul :( Selline tunne, et võta valuvaigisti pealt maha, et hullu ei paneks! Vahepeal panen ta puuri ja aeg-ajalt on ta rihma otsas minu kõrval pesas. See talle kohe üldse ei meeldi muidugi.

Täna lasi kenasti ka juba massaaži teha ja seega sai nii hommikul kui ka õhtul kogu kehale ja haigele jäsemele 15 min kerget mudimist. Õhtul jäi muidugi norinal selle peale magama. Samuti jääkott jäsemele/haavale 4x päevas.

25.04.2016 neljas opijärgne päev. Näha, et Archiel hakkab juba igav niisama passides. Kaua sa ikka lesid ja magad, tahaks pigem õue, mis siis, et häda otseselt pole. Aias jalutan temaga päeva jooksul ikka oma 4x edasi-tagasi, nii 5-10 minutit korraga (nuuskimispausidega). Kipub täiega tirima, sest ümberringi on nii palju lõhnasid (pidevalt nuusib õhku, emaseid ka ümbruskonnas üksjagu).

Jalale toetub juba täiega, longe suht väike. Vedelik haavast minimaalne ja seda tuleb peamiselt ikka peale suuremat liikumist/ringutamist ainult.

Füsioks ikka massaaž ja täna lasi pikemalt ka PROMi (passive range of motion) teha, nii 10 kordust järjest. Eile sai ainult kuni viis kordust teha. Lisaks ikka jää.

Jalg on enam-vähem, st paistetus mitte enam nii suur, aga kannaosa on ikka veel paistes. On tunda, et pehmekude on vedelikku täis. 

Pildil üks solvunud koer, kes ei saa aru, miks tal on toas rihm kaelas ja torbik ka.

26.04.2016 viies opijärgne päev. Tänasest kuivtoidu peal tagasi, seega kõht kogu aeg koeral tühi (konservi kogus on ju kaalult kordades suurem kui kuivtoidu kogus). Saab küülikukõrvasid vahepalaks närida.

Mänguasjad pidin kõik kokku korjama ja ära panema, sest muidu teeks ta mängimisega endale viga. Täna on mängutuju ikka täiega tagasi. Lisaks tahaks ta õues suure hurraaga ringi kapata... Seega täna siis rihmas jälle suurema osa ajast, et endale liiga ei teeks.

Hommikul jalga väga katsuda ei lasknud, seega ei hakanud PROMiga pushima. Muidu aga ikka jalutamised rihma otsas, massaaž ja jää.

Mis on TTA?

Kui sinu koerale on TTA operatsioon juba tehtud, siis sa kindlasti tead, mida see endast kujutab.

Kes aga teema kohta rohkem informatsiooni tahab, siis SIIN on üks paljudest ülevaadetest inglise keeles.

Loomade kiirabi kliiniku koduleheküljelt leidsin sellise teksti:

Põlveliigese eesmise ristatisideme rebend. Väga sage tagajala vigastus koertel. Tihti vigastub ka menisk ja oma olemuselt väga saranane haigus inimestele. Selline vigastus vajab operatsiooni. Tegemist on spontaanse vigastusega, mille põhjuseks ei ole mingit suur avariid vaja. Sageli on selle vigastuse tekke põhjus liigese kulumine ja degeneerumine, mis võtab aastaid enne kui side rebeneb. Koormuse ja ringitormamisega tekivad esmalt mikrovigastused, kerge põletikuline reaktsioon, liigese pehmekoelised struktuurid (sidemed, meniskid, liigesekapsel) ja kõhred hakkavad degenereeruma. Rabedad sidemed rebenevad teinekord võrdlemisi süütus situatsioonis palli, pulga või postiljoni järgi joostes. Teatud tõugu koertel on sellise vigastuse tekkimiseks eelsoodumus tagajalgade iseäraliku kuju tõttu. Ebaratsionaalsete koormuste ja biomehhaanika tõttu toimub vigastumine kergemini.

Operatsiooniks kasutatakse erinevaid meetodeid. Operatsiooni eesmärk on eemaldada liigesest kahjustunud ja valutekitavad koed ning erineval moel tagada uuesti liigese toimimine. Kuna vigastuse ja operatsiooni järgselt saab teine tagajalg topelt koormust, juhtub sageli teise põlve sama vigastus mõne aja möödudes.

TTA puhul kasutatakse jala biomehhaanika muutmist sääreluu eesserva edasinihutamise abil titaan imlpantaadiga. See on üks uuemaid ja kaasaegsemaid meetodeid ristatisideme rebendi ravis.

Tagajal lonkel on palju võimalikke põhjuseid. Kuid järsku ja ilma teadaoleva traumata alanud tagajala lonke puhul tuleb ristatisideme vigastust kaaluda peamise põhjusena. Ettevaatust pallide, pulkade jm mänguasjade loopimisel! Samuti libedaga ja ebaühtlasel pinnasel (metsas, rabas) joostes.

Lisaksin ka parkett jms põrandad siia juurde, sest ega needki väga koerasõbralikud ole.

Selline näeb välja Archie röntgen.

Ja selline on operatsiooniga kaasnev haav, mis on rohkem jala siseküljel. See pilt on tehtud kolmandal päeval peale operatsiooni.

TTA operatsioon

21.04.2016: tehti Archiel TTA operatsioon paremal põlvel. Kuna ta oli juba narkoosis, siis 

• sai kohe ka kastratsioon ära tehtud. Üks kannatamine!
• lasin küünarliigesed, puusad ja loomulikult ka teise põlve ära pildistada, et teada saada, mis mind edaspidi ootab.

Röntgenitest selgus, et poisil on kerge küünarliigeste düsplaasia, puusad ka veidi lõdvemad kui vaja (õnneks selle tõu lihasmass kompenseerib selle puuduse) ja teist põlve ootab tulevikus samuti op. Nojah... mis seal siis ikka. Kes kannatab, see kaua elab ja meil on plaanis Archiega veel kaua elada. Kuigi jah, eks see elu hakkab tulevikus arvatavasti siis rahakoti peale.

Op toimus u kell 12.30 ja möödus hästi, põlve lisati 9 mm implantaat. Teadmiseks siis, et igal koeral mõõdetakse eraldi luud ära, et õiged nurgad liigeses paika saada. Ei ole nii, et one-size-fits-all. 

Ahjaa, hinnast ka. Kokku läks kõik 1400 euro kanti maksma. Oleks saanud teha ka poole odavama protseduuri, kuid selle puhul võivad kunstsidemed suurema ja aktiivsema koera puhul ajaga välja venida ja siis peaks taas neid pingutama hakkama... Ehk peab äsja tehtud robocopi-jalg ikka kaua vastu!

Kliinikus ärkamas, uni on alles magus

Veidi peale kolme läksin kliinikusse ja koju saime u nelja paiku. Poisil oli veel väga vedel olek, kuna tehti ka epiduraal ja seetõttu ei koopereerunud tagajalad veel ajuga. Kuid hilisõhtuks oli juba enam-vähem ja sai omal jalal käidud.

Kodus mässisin ta paksude tekkide alla, kuna narkoos jahutab keha maha. Tassisin ta vahepeal pissile ka. Kuna isu näis tal olevat, siis sai süüa ja keeras veidiks magama. KUID SIIS.... algas undamine.. narkoos see olla ei saanud, samuti oli pissil käidud ja kõht täis söödud. Konsulteerisin targematega, kes käskisid uuesti pissile viia ja veel süüa anda. Ja nii oligi ning vaikus saabus.
Öö veetsin poisiga koos elutoas magades. No ega magada ei lastud küll. Vingumist ega muud häda ei olnud, kuid iga tunni tagant käidi kontrollimas, kas ma ikka olemas olen (nii on alati, kui temaga samas ruumis magada olen proovinud). Samas on see positiivne, sest mida rutem koer jalga kasutama hakkab, seda parem. Muidugi mõistlikkuse piires.

22.04.2016: esimene opijärgne päev. Mina ja poiss mõlemad suht magamata, kuid elu tahab ju elamist. Öösel oli veri kinni jäänud, kuid siis ta ringutas end hommikul täiesti sirgeks pulgaks ning selle tagajärel hakkas haavast sekreeti valguma. 

Vaikselt toetub opitud jalale ja õues pissis isegi kükitades juba (tassin ta õue pissile, kuna koer ei tohi treppidest käia. Erinevatel andmetel isegi kuni 8 nädalat! Meil aga muudmoodi õue ei saa, kui ainult trepist). Kuna ta elutoas lahtiselt liigub, siis vahepeal läks ka tormamiseks, kui koridoris kedagi kahtlast kahtlustas.

Päeva jooksul sai 4 korda jääkotti haaval/ümbrusel hoitud, kuid sellegipoolest sekreeti muudkui immitses. Teipisin paberteibiga marlilapi talle sinna peale, et kogu elamist ära ei määriks. Lappi vahetasin päeva jooksul oma 3-4 korda, mida tundus liiiiiga palju juba. Konsulteerisin taaskord targematega ja soovitati igaks juhuks järgmisel päeval kontrolli tulla. 

Midagi on jamasti. Kontrolli!

Õhtul piirasin elutoas koera liikumise minimaalseks, kuid kui abikaasa öösel koju tuli, oli koeral vaja massiga ikka tugitoolidest läbi pressida. Seega puuri minek. Kraega tal seal veidi ebamugavam on, kuid ehk magab see 5-6 tundi ikka puuris kenasti ära.
Ahjaa, päeva jooksul magas väga vähe, max 30 minutit korraga. Uus olukord oli ikka nii ebamugav.

23.04.2016: teine opijärgne päev. Mina puhanud, koer veidi puhanud. Hommikul puhas marli haavale, jääkott ka ning arstile. Tuli välja, et see on siiski haavavedelik, et ei ole puhas veri. Haavalt tõmmati peale oppi pandud plaaster ära, haav õnneks ikka ühes tükis ja midagi rebenenud ei ole. Arvatavasti on oma ringutamiste ja ringi tormamistega veidi seespoolsele koele liiga teinud. Kuna poiss polnud siiani veel kakanud, siis sai ka vaseliiniõli. Kojusõit. u 20 minutit. Kodus krae ära, traksid selga ja pisikesele jalutuskäigule (u 10 m majast) ning nagu imeväel saadi hädast lahti. Jeee! Üks mure jälle koeral vähem. Ahjaa, söögiks annan rohkem konservi, kuna liikumist vähe, siis tõmbab ka seedimise aeglaseks ja krõbinad oleks liiga kuiv materjal. Vee lisan ka kohe söögikaussi, sest poiss ei vaevu muidu väga jooma. Vesi on aga teatavasti kõige allikas, ka paranemistel kaasaaitaja. 

Päeval tatsas ringi, nagu polekski põlvega midagi tehtud. Kui saaks, siis jookseks õues ringi ja käiks treppidest. Jama on see, et paar korda ka hüppas pliidi ja ukse najale püsti (ta avab meil ise uksed lingist mõlemat pidi), see on aga suur EI EI EI! Samuti ei suuda ta rahu säilitada, kui keegi elutuppa siseneb. Isegi kui ma vaid 5 min ära käin ja tagasi tulen, siis on selline happy puppy, et hoia ja keela.

Uni on vahest ikka magus ka!

Päeval magas õnneks päris palju. Lappe vahetasin ka ikka mitu korda ja endiselt jääkott. Veresegust sekreeti muudkui tuleb ja tuleb, seda jätkub nii marlisse kui ka elamisse. Vesi ja seep olemas, seega pole hullu. Soovituslik oleks vaibad maast ära korjata ja pesa mingite kaltsude/riietega katta, mis võivad mustaks minna. 

Peale õhtusööki kergendas veel keha ja keris magama ära. Aeg-ajalt ikka kontrollib, kas ma elutoas või köögis olemas olen. Ööseks taaskord puuri, et igasugust jama ei korraldaks ja mööblit ümber ei paigutaks!

Taastusraviks seni siis 4 korda päevas jääkott ja väikesed jalutamised iseseisvalt toas ning õues rihma otsas (kohe minu kõrval, mitte pika rihma otsas!). Kuna ta istub, lamab, ringutab ja on pesas vahepeal krussis ka, siis on jalg sellega saanud veidi venitusi kui ka painutusi. Jalga kasutab peaaegu täiel määral juba. Tänasel väljaspool-koduõue-jalutusel tõstis ka posti najale kenasti jalga. Marlilappe vahetades olen kergelt ka haava ümbrust silitanud ja mudinud, kuid kõvemini veel katsuda ei lase. Ehk homme saab paremini mudima ja ka PROMi tegema hakata. Kuna teistel jäsemetel on opitud jala mittekasutamise tõttu suurem koormus, siis tahavad ka need kindlasti tähelepanu saada!

Kuidas aru saada, kui midagi on mäda?

Archie käis agility trennis. Algaja küll veel, kuid sel korral oli päris hea trenn juba. Kuna teine koer ei olnud trenni lõpuks enam üldse huvitav (no kaua sa hambaid näitava ja uriseva koera juurde ikka jooksed!), siis sai takistusi jutti juba mitu tükki läbitud (järjest tõke, tunnel, tunnel, tõke, poom) ja seda mitu korda järjest kohe. Kõik ilus ja kena, kuid siis hakkas ta lonkama. Siiani ei olnud ma mittemingisugust longet täheldanud. Samuti hakkas ta lamama nii, et parem tagumine jalg oli alati pikalt välja sirutatud (nagu pildil), mitte enam enda juures konksus nagu normaalne oleks. Sfinksis lamades oli ka parem jalg teisest eespool ja põlv kõrgemal kui vasakul jalal.

Samuti oli ta istumine muutunud. See ei olnud enam see, mis varem. Kui varem istus no nii enam-vähem ontlikult, siis nüüd hakkas istuma parem jalg väljapoole ja üldse eelistas lösakil istumist, et saaks jala sirgemaks venitada.

Ka peale sellist kahel jalal olemist tekkis tagajalga longe.

Mulle see kohe üldse mitte ei meeldinud ja saime dr. Martti Lasni juurde aja. Alguses kartsin puusaliigeste jama, kuna see nii popp asi viimasel ajal. Kuid kuna poiss harrastas edasi sellist poosi nagu allpool pildidl, siis sai välistatud suurem düsplaasia, kuna sellisel juhul oleks selline asend  koerale juba ebamugav.

Arstil selgus siis tõde, et tegu on ristatisideme hetkel veel osalise rebendiga. Valikuid oli kaks: kas hoian koera olematul liikumisrežiimil või valin operatiivse ravi. Kuna Archie meil alles noor koer (15.aprillil saab aastaseks), siis sai valitud operatsioon (täpsemalt TTA operatsioon), mis toimub 21.04.2016.