Juhtus see, mis juhtuma pidi

9.11.2017. Täiesti tavaline hommik, nagu ikka... jalutuskäik mere poole, et sealt siis edasi pikemale tiirule suunduda. Lasin Archie pika rihma otsas jooksma ja tagasi tuli vasakut tagumist käppa lonkav koera. Kodus peale väikest puhkepausi pesast üles tõustes oli longe veelgi suurem. Mõtetes kartsin, et nüüd läks teine põlv, kuid samas lootsin, et ehk on lihtsalt väike vääne ja läheb paremaks. Ise suundusin tööle, koer jäi koju puhkama.

Õhtul sõitsin Väikeloomakliinikust läbi, et valuvaigisteid küsida, kuid õnneks oli dr. Lasn tööl ja sai  erakorraliselt vastu võtta. Seega tõin kodust koera ära. Ja siis see diagnoos tuligi: vasaku põlve ristatisideme osaline rebend. OH JAH...

Kuna ajaliselt operatsioon hetkel ei sobi, siis otsustasime konservatiivse ravi kasuks. Uuringud on näidanud, et osaline rebend võib armistuda... seda küll muidugi kuni 30 pound (13 kg) koertel. 

Ravi hetkel siis järgmine.

• Valuvaigisteid ei anna
   ... et jalga liiga julgelt edasi ei kasutaks. Kuigi, nagu näha on, siis see jalg ikkagi ei ole nii valus, et igapäevast elu segaks, rõõmu(hüppe)rull nagu ta meil on ja uksi ju vaja ka ikka ise avada (ehk siis kahel jalal olla).
• Laserravi
  Vähemalt nädala vältel 2 x päevas laser (hommikul ja õhtul).
• Elektriravi
  1 x päevas 
• Omega-3 põletiku vastu (hetkel 1 x 3000 mg)

Vaatame, kuidas selline ravi mõjub ja kas üldse mõjub. Lootus sureb viimasena.

42. - 52. päev peale operatsiooni

Nädala jagu oli elu taas ilus ja siis 1. juunil lõi aias rahulikus tempos jalutades koeral äkki jala korraks alt ära. Kohe nii hullusti, et hakkas jalga üleval hoidma ja järgi vedama. Koer tuppa ja rahurežiimile ning peale paaritunnist uinakut oli jalg juba veidi parem. Mul oli kohe muidugi paanikaosakond, et mis nüüd lahti, et kas midagi on katki vms. Kuid õnneks rahustati maha, et tagasilöögid normaalsed ja luude kokkukasvamine võtab u 2 kuud aega jne. Seega läksin ostsin nädalaks valuvaigistid jällegist. Vaigistit sai kaks päeva, sest siis oli näha, et jalg suhteliselt ok jälle ja pole mõtet tablette sisse sööta. Kuid hoidsin teda rahurežiimil ehk siis jätsin harjutused ja pikemad jalutamised igaks juhuks ära. Parem karta, kui kahetseda. Arstile jõudsime 9. juunil. Dr. Lasn vaatas ja katsus koera üle ja tunnistas igati kõlbulikuks. 

Nüüd alustasime harjutustega jälle vaikselt otsast peale ja teeme neid taaskord vastavalt koera enesetundele:

1) Jalutamine korraga u 20 minutit 2-3 x päevas

2) Tõketest üle astumine või pikas rohus käimine

3) Slaalom (kaheksate asemel)

4) Istu-püsti

5) Tasakaalupadjal harjutused

6) Äärekivil üles-alla käimine

Lõppu üks laisa koera mäng ;)

36. - 41. päev peale operatsiooni

Nagu arvata oli, siis valuvaigisti on imerohi. Nii kui valuvaigisti ära jäi, tuli kerge longe ja jala hoidmine tagasi. Koer ise end sellest segada ei lase, kuid mul endal on veidi paha tunne, kui koer piinleb :(

No igatahes... harjutustega olen vaikselt jätkanud vastavalt koera enesetundele ehk siis kuidas ta mulle parasjagu näib. Hommikul on jalg värske ja puhanud, seega siis jalutused ning vahelduva eduga üleastumised, kaheksad, tasakaalupadi. Päeval pole jalutama läinud, kuna meeletult palav on, õhtul olen vastavalt tema enesetundele kas läinud või mitte.
Ujuma pole ikka veel saanud minna, sest Archie keeldub vabatahtlikult vette minemast. Eelmises postituses keeldus Pärnu jõkke minemast, seega käisime siis Seljametsa karjääri proovimas. Archie läks põlvini vette ja oligi kõik, mine ise kui tahad. Mina tahtsin ja käisingi ära, koer aga mitte. Mis seal ikka.

Õnneks elame merele lähedal, seega võtsin siis ikkagi mere tee ette. Jalutades ei saa minna, sest muidu oleks koormus (10 min kiiremat tempot mereni, vees olemine ja 10 min tagasi) kokku liiga suur. Seega koer autosse ja minekut. Harju tänava juurest, kus on ametlik koerte suplusala, autoga sisse ei saanud, seega suundusin siis oma randa. Vette tririsin koera suht vägisi, ta oleks parema meelega kaldal teisi koeri nuusutanud. Kuid esimesel korral saime 6-7 minutit maksimaalselt rinnuni vees temaga paralleelselt kaldaäärega jalutatud. Ja ka teisel päeval saime tehtud. Kuid...

Täna pärastlõunal läks asi jalaga hullemaks. Õues pissil käies lõi tal korraks jala imelikult alt ära ja ta hakkas kõvasti lonkama ja jalga veidi nagu ka lohistama. Pärast väikest tubast uinakut longe õnneks vähenes, kuid lonkab siiski endisest rohkem. Kui homme asi normaliseerunud ei ole, siis peab ikka arstiga kontakteeruma. 

Ja see palavus... Milleks vedeleda oma tumedama karvaga varjus, kui võib palavuses ja lauspäikese käes piinelda...

 Vahepeal sai õnneks laua alla varju ka ikka mindud ;)

28. - 35. päev peale operatsiooni

Valuvaigistiga on elu ikka ilus küll. Täna hommikul sai Archie viimase tableti, eks näis, kuidas homsest alates lood on, et kas tuleb lonkamine ja jala hoidmine tagasi või mitte. 2. juunil lähme dr. Lasni juurde kontrolli ka.

Haav on kenasti kokku kasvanud, karvkatte taastumine võtab aga ikka kõvasti veel aega. Selle kuu ajaga on ikka megavähe tagasi kasvanud. Seega saab koer "ruuduke" edasi olla :D

Jalutuskäigud on toredad, kuna saab juba pikemaid ringe teha, ümaralt 20-30 minutiga käib päris pika maa maha. Umbes pool ajast teen veidi kiiremat kõndi, et Archie traaviks ja ülejäänud aja saab ta nuuskida ja end vabalt tunda. Ahjaa, jalutamiste ajal on kasutusel nii kaela- kui ka koonurihm. Viimane siis takistab suuremat rapsimist ja tirimist, milles ta on suurmeister, eriti kui teisi koeri või kasse näeb, kelle juurde lihtsalt PEAB saama, sest nad on ju niiiiii huvitavad. Kodust välja minnes on koonurihm kindlasti peal, kuid koju tulemise ajaks on suuremad rapsimised rapsitud ning tavaliselt võtan koonurihma ära või siis ühendan jalutusrihma küljest lahti. Ehk kunagi tulevikus saab päris ilma juba hakkama :)

Vahepeal oli meil rannas väike intsident ka, nimelt on rannas nüüd ju Urban Cows projekt ja karjused igale poole tõmmatud. Archie muidugi läks ninaga kogemata pihta ning kohe tuli selline elu sisse, et anna olla. Samm oli kepsakam kui ei kunagi varem. Aga ega sellest ju ei õpitud. Täna läks kõrvaga pihta, kuid õnneks sirakat ei saanud (kas tänu karvadele või siis ei olnud selles osas veel elektrit sees).

Kaheksaid teeme kenasti edasi, "postide" vahemaa tõmbasin veidi koomamale, nii et ise ei pea enam kaasa käima, vaid saab kenasti maius nina ees ja ise paigal seistes, teda seal postide vahel tiirutada. Üleastumisteks ostsin juurde ühe tõkete komplekti, et saaks rohkem samme korraga teha. Kõige alumine kõrgus on 8 cm, mis tundub ok olevat, kuid järgmine kõrgus, 14,5 cm on kohati veel kõrge. Värske jalaga teeb selle küll ära, kuid õhtul pole mõtet proovida, sest jalg tönts ja laiskus ka juba peal. Samuti on hea pikemas rohus kõndida, see paneb ka jalga rohkem tõstma.

Lisasin harjutustesse ka tasakaalupadja, millega saab pea kõiki lihaseid treenida. Proovige ise sellisel padjal niimoodi edasi-tagasi kõikuda ja te tunnetate lihaseid, millest te üldse teadlikudki polnud. Hetkel siis lihtsalt selline harjutus nagu videos näha on. Maius nina ees üles ja alla ja paremale ja vasemale.

Ujumist tahaks ka treeningplaani lisada, kuid ega see nii lihtne olegi. Proovisime jõge, kuid vabatahtlikult ujuma ei mindud, käidi ainult kõhuni vees ja tagasi. Uus kogemus ja piisavalt müra oli ka, sest esiteks liiklusmüraga silla all ning lisaks sõitis jõel kaater, mis tekitas suuremaid laineid, mis koera ära ehmatasid. Eks peame seda veel harjutama ja mingi hea koha leidma, kus koertega võib käia ja vesi väga must ei oleks. Merre väga ei kisu, sest siis koer haiseb pärast vastikult (täna just lugesin, et meie rannas kolibakter ka veel normist kõrgem). Alternatiiviks oleks ka karjäär või koju suur bassein osta. Ise eelistaksin viimast.

22. - 27. päev peale operatsiooni

Kui eelmises postituses oli juba suur hurraa, et nii hästi läheb, siis sel korral ei ole enam nii rõõmsad toonid. 14.05. hommikul sai kenasti 20-minutiline tiir tehtud, kuid... Lõunast alates hakkas Archie jalga hoidma. Nädala jagu oli ilma valuvaigistita kõik kenasti ok, ei mingit jala hoidmist ega suuremat longet ja nüüd siis sedasi. Ta oli sel päeval 2-3 h ilma minuta kodus ja ronis diivanile, ju sellega tegi endale viga. Või kes teab, mida ta siin üldse tegi. Tavaliselt magab ukse ees sel ajal, kui mind ei ole ja ootab, kuid eks ma ise ka süüdi, et teda selleks ajaks puuri ei pannud. :'(

Jala hoidmine jätkus ja otsustasin ikkagi valuvaigisti talle muretseda. 17.05. käisin kliinikus valuvaigisteid toomas. Sai 10 tabletti, seega kümme päeva valuvaba ja saab vaikselt ikka harjutusi edasi teha. Muidu andsin paar päeva Archiele puhkust, sest kes ikka valuga end liigutada tahab. 

Koormust tõmban muidugi jälle väiksemaks, et jalale mitte rohkem liiga teha. Ehk siis plaanis on jalutamised kuni 15 minutit ja üleastumised, et ta jalga kõverdaks. Tasakaalu harjutamiseks ja jala paremaks kasutusele võtmiseks on veel nö nügimised külgedele ja küljele astumised. Edasi katsetame ikka ka istu-püsti harjutamist. Seda siis kõrgemale alusele istumisega (füsioterapeut soovitas), et koeral esialgu mugavam põlve kõverdada oleks. Oi, see on ka selline trikitamine ja vajab kannatlikku meelt. Käskluse "istu" peale viskas ta muidu alati kas pikali või lösutas niisama (nagu pildil).

Videos väike näide üle astumistest, mis tulevad kenasti välja ehk siis kõverdab ilusasti põlve ja puha.

No ja muidugi on elu nüüd kraevaba. Oi kui mõnus tal jälle olla on. Saab oma vidinaid närida ;)

17.-21. päev peale operatsiooni, kastreerimisest

Läänerindel läheb vaikselt. Eelmisel arstivisiidil tõmmati enamus niite välja, kuid kaks pidin nädal hiljem ise ära võtma. Nii saigi siis tehtud ja õnneks lasi Archie need kenasti ära võtta. Krae on veel kaelas, sest haaval on kärnad ja ma ei taha, et ta need hulluks lakuks. Ei kujuta ette, mis rõõm koeral on, kui lõpuks kraest lahti saab. Juba hetkel on olukordi, kus krae tagasi panemisel läheb "jonniks" ja vastupunnimiseks...

Peale 20-min jalutamist oli uni magus!

Kuna jalutuskäigud võivad juba pikemad olla, siis saame mere äärde ja tagasi käidud. Koeraga koos on ots u 20 minutit, kui aga üks 3-aastane tegelane ka kaasa võtta, siis kulub jalutamiseks u 30 minutit (ehk väga aeglane tempo ja koerale palju nuuskimist). Näha on, et 20 minutit on kord päevas ok, aga kui peaks füsioplaani järgi seda 3-4 korda päevas tegema, siis läheb koerale paljuks. Peale hommikust jalutuskäiku on trepist üles tulemine veidi vaevalisem, kui võrrelda tavalise krapsakama üles tulemisega. Seega 2x 15-20 minutit väljaspool õue jalutamist on hetkel ok. Lisaks saab toas ja pissipauside ajal end piisavalt liigutada. 

Tänasest hakkab neljas nädal jooksma ja seega võib koera vahepeal ka juba 3-4,5 m rihmaga endast kaugemale lasta. Muidugi ei saa üheski plaanis kinni olla, vaid alati peab koera enesetunnet jälgima. 

Kaheksate tegimine on endiselt plaanis, ikka 10 kordust korraga. Tänasest saab kordade arvu ka juba suurendada, ehk plaani kohaselt 3-4 x päevas. Rihma otsas ta seda kaheksandamist väga niisama teha enam ei taha, kuid kui maius nina ees, siis lausa jookseks need kaheksad ära. Archie on väga food-motivated!

Istu-püsti harjutusega on ikka veel raskused. No kuidagi ei taha see jalg sinna kere alla õigesse asendisse minna. Teen harjutust temaga seine ääres või siis asetan oma jala tema jala kõrvale, et ta ei saaks istuma minnes jalga kehast eemale lükata. Ega see harjutus talle ei meeldi, et mis mõttes istu ja püsti ja istu ja püsti kogu aeg. Aga taaskord, kui maius näpus, siis saame need 5-7 kordust ikka tehtud. Tänasest siis võib korduste arvu juba 10ni tõsta.

 

Ehk siis neljanda nädala füsioplaan vastavalt Archie enesetundele oleks:
1) Jalutuskäigud 15-20 minutit 3-4 korda päevas ja võib juba koera pikema rihmaga ka kaugemale lasta, et veidi traaviks.

2) Istu-püsti kuni 10 kordust 3-4 korda päevas.

3) Kaheksate käimine kuni 10 kordust 3-4 korda päevas. 

Kastreerimisest

Kolm nädalat kastreerimisest möödas ja mida ma koera puhul siiani täheldanud olen:

1) Oma aias ei märgista (väga) enam, vaid pissib kõik korraga ära. Ma ei teadnudki, et ta põis nii palju korraga mahutada võib :D Väljaspool aeda jalutuskäikudel tõstetakse jalga ikka aeg-ajalt.

2) Iseloom on sama.

3) Söögiisu on sama ehk siis andke ainult! Kuna ta kiire ainevahetusega, siis see, mis sisse läheb ka välja tuleb. Toidu kogus on sama ja kaalu (isegi selle vähesema liikumisega) ei ole juurde tulnud.

4) On palju rohkem jooma hakanud. Võib-olla see ka palavamate ilmadega seotud.

5) Ja põhipunkt, miks kastreerida lasin: smegma. Kui varem oli terve elamine tilkasid kogu aeg täis, siis nüüd tundub, et see probleem on olematu. 

Jälgime aga edasi.

13.-16. päev peale operatsiooni

Paranemine edeneb jõudsalt, kuid koer on järjest rohkem solvunud, et väga õues möllata ei saa. Ilusate ilmadega oli ta varem üksi aias ja sai teha, mida tahtis (siiski käisin pidevalt kontrollimas, kas ta ikka aias alles on ja üle aia pole pannud vms), kuid nüüd piirdub aias käimine ainult 10-15 minutiga ja seda ka rihma otsas. Endiselt käib toas vingudes minu ja ukse vahet, et millal me juba õue läheme ja kui minu poolt reaktsiooni ei tule, siis visatakse solvunult ukse ette pikali.

14. päeval käisime järelkontrollis. Haav oli enam-vähem, enamus õmblusi eemaldati, ainult kaks niiti jäeti veel jalale. Need pean nädala pärast ise ära võtma. Archie sai loa ka trepist kõndimiseks, seega saavad minu põlved nüüd puhata, kuna ei pea enam 28,5 kg süles trepist üles ja alla tassima :D

15. päeval käisime veidi pikemal jalutusringil ümber kvartali. Archie oleks muidugi edasigi veel kapanud, aga asja tuleb siiski kainelt võtta ja ettekirjutustest kinni pidada. Arsti sõnutsi peaks jalutamise aega iga päevaga minuti võrra pikendama ehk siis kuu ajaga tuleks 30 minutit kokku. Aga kuna Archiel on toas liikumiseks vaba pinda u 50-55 ruutu (elutuba ja köök) ja ta kasutab seda võimalust täiega, siis ei saagi väljas väga pikemaid tiire teha, sest päeva norm juba toas mitmekordselt täis kõnnitud. Eilsest alates ei saa ta enam ka valuvaigistit, seega ei tahaks kohe alguses selle jalutamisega väga üle ka pingutada ja talle ebemeeldivust põhjustada.

Füsio kolmandal nädalal

1. Igapäevane kõndimine rihma otsas.
2. Mudi-mudi, mida vahest nauditakse ikka sajaga.
3. Jätkame "kaheksate" kõndimist 1-2 x päevas korraga kuni 10 ringi.
4. 16. päeval alustasime "istu-püsti" harjutusega, mis treenib tagajalgade suuremaid lihaseid ja sirutust/painutust liigestes. Selle ülesande eesmärk on koer kenasti "ruutu" istuma ja seisma saada, et lihased ja liigesed saaksid võrdselt koormust.
   Vot see on üks keeruline asi veel. Vahest saab ta kenasti istutud, ehk jalg juba peaaegu tagumiku all (nagu pildil), kuid siiski on enamus kordadel parem jalg lösakil väljas (mis on opijärgselt normaalne) ja suurem koormus vasakul jalal. Teen Archiega harjutust seina ääres, haige jalg seina poole, et jalg rohkem keha alla läheks. Kuid isegi siis annab viilida, ta lükkab opitud jala veidi ette, et mugavam istuda oleks. Kuid eks harjutamine teeb meistriks ja kui seda harjutust päevas 3-4 x korraga 5-7 kordust teha, siis saab ka Archie varsti jälle "ruudus istujaks".